Taccle 3 kodeerimine

Teema: programmeerimine
Aeg: 19. – 23. märts 2018
Koht: Saksamaa, Dillingen
Osaleja: Tanel Lindlo

Mul oli võimalus osaleda õpirände projektis, mis keskendus programmeerimise õpetamisele koolis. Kursuse eesmärgiks oli õpetajatele tutvustada erinevaid viise ja vahendeid, mida saaks koolitundides rakendada koheselt vähese ettevalmistuse juures. Koolitus toimus Saksamaal, Dillingeni linnas. Osalejad oli 30 ringis erinevatest Euroopa riikidest – Saksamaa, Belgia, Leedu, Serbia, Rootsi, Eesti. Meil kõigil oli väga erinev programmeerimise kogemus, kuid meid ühendas üks huvi – kuidas õpetada paremini.

Kui aus olla, sattusin ma koolitusele tänu juhusele. Kui mulle tehti see pakkumine, olin uurinud iseseisvalt programmeerimist ja paaril üksikul korral proovinud tuua seda ka arvutiõpetuse tundi – siiski ebaõnnestunult. Suurim põhjus seisnes selles, et kui ma püüdsin õpilasi õpetada, polnud mu selgitused ja õpetamise ülesehitus piisavalt selged. Sain aru, et algaja õppija ja minu õppija stiilid on niivõrd erinevad; mulle piisab, kui ma saan katsetada, aga õpilased ootavad üldjuhul kindlamaid raame.

Minu kaks suurimat hirmu olid minu Ida-Euroopa aktsent ja kehv orienteerumine. Muid probleeme või hirme ma ei tajunud. Tahtsin vaid jõuda kohale ja õppida nii palju kui võimalik. Kursuse esimese päeva lõpuks sain aru, mille jaoks ma täpselt tulin ja millele soovin keskenduda. Nimelt, kursuse ülesehitus võimaldas valida erinevate töötubade vahel, sai valida nö “raja”. “Radu” oli kokku neli. “Radade” ülesehitus pidas silmas varasemat programmeerimise õpetamiskogemust ja suunitlust (mida saaks rakendada, kas lasteaednikud, klassiõpetajad või teise ning kolmanda kooliastme õpetajad). Mind tõmbasid kaks “rada” – programmeerimise algtõdede õpetamine ja erinevate programmide kasutamine õppetöös (nt Scratch, Microbit, Callilope). Mõistsin, et mul ei ole kasu erinevatest programmidest / tehnoloogilistest vidinatest, kui ma ei tea, kuidas õpetada õpilastele programmeerimist.

Valitud “rajal” keskenduti neljale sambale:
1) Mustrite õpetamine ja äratundmine.
2) Suuremate seaduspärasuste äratundmine.
3) Algoritmid.
4) Suurema idee väikesmaks tegemine, nö sammhaaval probleemile lähenemine.

Juba esimeste tundide jooksul tehti selgeks, et õpetajad kasutavad igapäevaselt programmeerimisega seotud teemasid ja mõisteid. AGA seda ei teadvustata. Seetõttu ei tea ka õpilased, et õppides, kas eesti keelt või matemaatikat, õpivad nad ka programmeerimist.

Näiteks: 1) tingimuslaused – lause, mis määratleb, millisel tingimusel mingi asi juhtub. Nii elus kui ka programeerimises, on olulisel kohal järjekord ning mingile sündmusele järgneb teine. Näiteks, “kui sa sööd oma pudru ära, võid minna mängima” või “kui sul on ülesanded valmis, võid minna vahetundi.”
2) mustrite leidmine (liigitamine) – leides, kas arvudes või esmetes ühiseid jooni ( nt kõva – mitte kõva).

1

Tingimuslausete õpetamine. Õpetati, et piltide abi saab paljusid programmeerimise põhitõdesid edasi anda. Tingmärkides ja piltidena on esitatud järgnev sõnum (laua keskel olev jada): “Kui ei saja lund, siis ei saa minna õue, et ehitada lummemmme ja mängida lumesõda.”

2.jpg

Näide viimasest sambast. Selgitati, kuidas õpetada õpilastele, et tervik koosneb osadest ja kuidas need osad omavahel seotud on (nn decomposition).

Nende koolituspäevade jooksul räägiti palju taksituste ületamisest ja müütidest:
suurim müüt: programmeerimise õpetamiseks on vaja erinevat tehnoloogiat, st et programmeerimise eelduseks on suur rahakott. Ka mina nägin varasemalt neid asju nii. Meile tutvustati tegevusi, mille jaoks ei ole vaja tehnoloogiat (nn  unplugged activities). Ühe õpetaja järeldus oli, et tehnoloogia asemel on vaja vaid lamineerimisaparaati. Teisisõnu, piisab vaid erinevatest piltmaterjalidest, et selgitada programmeerimise algtõdesid.
– suurim takistus: õpetaja iseenda hirm. Hirmu ületamine või hirmule alla jäämine määrab, kas programmeerimist suudetakse koolitundides rakendada või mitte. Naljaga pooleks räägiti, et õpetajal on sada hirmu, õpilasel vaid kaks – nõrk wifi ja alanev akutase.

Jättes selle kõik kõrvale, siis tegutsemist või mitte tegutsemist raskendab suuresti asjaolu, et keegi ei tea täpselt, milliseid oskuseid on inimestel vaja viie aasta pärast, et saada edukalt hakkama. Antud hetkel oletatakse, et programmeerimine koolis võiks õpilasi aidata tulevikus paremini hakkama saada. Keegi aga päriselt ei tea.

3

Kuubikud (Cubes). See oli minu lemmikprogrammeerimisvahend. Igal kuubikul on üks ülesanne. Kui kuubikuid omavahel õigesti ühendada, hakkab see tööle. Väidetavalt kuus sellist kuubikut pidid maksma 200 eurot.

Kursuse lõppedes oli erinevaid mõtteid ja tundeid. Esimene mõte oli – hea, et siin olla sai. Teisena tundsin juba suurt igatsust hommikuste soolakringlite järele. Kolmandaks aga tänulikkus tehtud märkmete üle, mida saan aeg-ajalt lehitseda. Mu soov oli õppida seda, kuidas õpetada programmeerimist nullist. Ja mu soov sai täidetud. Oleks vaid veel natuke aega ja tahet – siis saaks hakata õpitut rakendama ka koolitundides.

 

Advertisements